September 20, 2010

Paljaks kooritud: kikivarvul mööda ökoelu takistusriba


Aus raamat reaalelu eksperimendist elada nii, et hoolid sellest, mida oma elunatukesega keskkonnale kaasa tood ja seda on oluliselt rohkem kui ma mõelda julgeksin või tahaksin. Eesti oludele sealne kirjeldatu küll üks ühele ei vasta ja pole meil võimalik ka ehk nii palju alternatiive mürgistele ja saastavatele koostisosadele leida, rääkimata sellest, et boikoteerida mõne kontserni tooteid, aga mine sa tea. Samas pole ma ka ekspert, nii et..... Mis mulle eriti aga raamatu juures meeldis oli see, et keskkonnasõbralikku ellu ümberlülitumist ei ole reklaamitud kui lihtsat, meeldivat ja tont teab mis veel varianti. Paraku on inimene oma harjumuste ori ja seega saaks rääkida ehk järkjärgulisest värvivahetusest. 1. Ei jäta vett jooksma hammastepesu ajaks. 2. Ei jäte tulesid põlema. 45. Küpsetan ise leiba 59. Üritan aktiivselt tegeleda heategevusega jne.
Selle vea teevadki enamik sellist elustiili promovad raamatud, et unustavad ära, et tarbimiskeskses ühiskonnas vastuvoolu ujuda ei olegi nii kerge. Muutused ja vajadus nende järgi tuleb ise endal selgeks mõelda, ning vastavalt siis nendele ja oma kergelt heleroheliseks muutunud südametunnistusele ka käituda. Õnneks see konkreetne raamat libedale ökoelu lauskiitvale teele ei astu ja autor jagab oma kõhklusi, möödalaskmisi ja ebaõnnestumisi üpris julgelt. Hea teada, et ma ei ole ainus, kes planeedi päästmise nimel pole nõus loobuma pesemisest.

Natuke sain kodukeemia vallas targemaks ka, kuigi enamikule see ehk ei ole mingi tarkus, aga industriaalinimesena mina seda tean, et katlakivi vastu saab võidelda äädikaga veekannus, aga seda, et sama asja saab teha ka ummistunud duššiotsikuga kui see maha kruvida ja ööseks lahusesse jätta, vot selle peale enam ei tule. Eks ta ole, mõte käib ikka Cillit Bangi rida. Igal juhul eksperiment äädika ja duššiga töötas.

Raamat ise ei ole faktirida vaid kergelt dokumentaalses vormis perekonna muutumislugu, kusjuures kirja pandud mõnusas vormis ja täiesti nauditava lugemisena. Selliselt, et mõne koha peal kiskus isegi suu muigele. Soovitada seda inimesele, kellele roheline värv ei meeldi ei ole ilmselt mõtet, kuid kel kerge tõmme ökomaks muutumise suhtes, neile igal juhul sajast.

Mainiksin siis veel ära ka autori nime, juhuks kui keegi soovib raamatut leida - Leo Hickman. Tänuväärne raamat neile, kes teevad esimesi ebalevaid samme ökoks hakkamise-saamise suunas. Eks ma ise ka üritan, et kui ei saa füüsiliselt suureks siis ehk eetiliseltki suuremaks kui ma praegu olen. :P

No comments:

Post a Comment

 

Blogger templates | Backgroundfairy