Tervelt 5 aastat on mu kallis suguvõsa püüdlikult ignoreerinud teemat "mina ja lapsed" "mina ja meheleminek". Ma juba arvsingi, et asi on kahtlane kui ühiskondlik surve naa nõrgaks jäänud. Tiba pealt 30-stel olevat kuulu järgi ikka kogukond kõige nelja käpaga seljas. Nüüd paasapäeval siis prahvatas uudishimu, mis kogunend salaja. Onu ujus mulle ettevaatlikult külje alla ja esitas äärmiselt delikaatses vormis need kardetud ja kurjakuulutavad küsimused. Õnneks on mul verbaalsed oskused märkimisväärselt hästi arenenud ja seega laveerisin korralikust koolilapse vastusest, mis sisaldanuks kuupäevi ja muud olulist informatsiooni, sujuvalt kõrvale. Kui lisada eelpool toodud seigale asjaolu, et sõbranna andis mulle tärminiks aasta, millest teatav hulk päevi ja varsti ka kuid juba mööda tiksunud enne kui ta jõuliselt minu eraellu sekkub ei ole asi roosiline. Nali. Ma ei kavatsegi selle pärast, et kogukondlik arvamus on mind pea, et vanatidrikute hulka liigitanud esimest suvalist tohlakat ääää nabida, et ikka saaks tanu alla ja rehabiliteeritud. Kuskil Kalevipojas olevat ka lausejupp, mis parafraseerides kõlaks umbes täpselt nii, et "olgu või vigane peaasi, et isane". See peremudel mulle nagu hästi siiski ei sobi. Aga mitte see ei ole asja point vaid see, et hoolimata kõigest on pere- ja muud nn hääd tava tagavateks traditsioonideks need, mis olid seda ka aegade eest. Mitte miskit pole muutunud kui pealispinnast kaugemale tungida. Ja mis kõige kurvem, ma olen üpris tihti olnud liiga nõrk, et pea selga visata ja vilistada nende peale. Jah, pole parata inimene on karjaloom ja seetõttu ka mõjutatav isegi siis kui mõistus saab aru ja tahe töötaks vastupidi. Aga, et mitte lõpetada nii kurva noodiga luban, et hakkan ka edaspidi ulguma teises helistikus.
Njamh, ja kui võtta "olgu või vigane peaasi, et isane", siis on varsti ka kisa lahti, et kuidas sa said nii loll olla. Mina ei ole veel näinud olukorda, mil sugulased millegagi mu elus rahul oleksid, sõpradega see vahest siiski õnnestub. :P
ReplyDelete