Tuleb välja, et täiesti kogemata on minust eelpoolnimetatu saanud. Oleks siis veel, et ainult kogemata, ka eneseteadmata. Kui mu tuttavad juhuslikult (ja neid oli lausa mitu) ei oleks hõisanud: "Oi aga ma tean, kus sa nüüd elad" elaksin siiani õndsas teadmatuses ja naabrivanamees müüks ilmselt pileteid õhtustele etendustele. Ja mina vedeleksin kodus täis õndsat teadmatust, miks inimesed siblivad mu akna taga.
See on see kui usaldad bambuskardinaid. Tundusid teised ikka sellised mõnusad ja tihedad, turvalist varju pakkuvad. Igaks juhuks oli valge pitski veel ette tõmmatud. Aga ei. Kui mina olen tuvastatav läbi kahe kardina ja igasuguses riietumise astmes siis...
Tuleb õppida sellest vaid üht... ära usu bambuse juttu.
Nüüd te siis teate, et see, kes Tartus õhtuti erootilist varjuteatrit teeb (paraku ikka veel ja seekord juba täie teadvuse juures olles) see olen mina.
Ai kurja, ja mina jäin sellest etendusest ilma! Aga pole hullu, nv Tartusse tulles piilun enne jupp aega su akna taga, enne kui sisse astun.
ReplyDeleteJa vaata, et sa, korralik ja kombekas tütarlaps, naabrinaisele siis liiga palju jutuainet ei annaks :)
Help! Hakkasin kommentaari lisama ja kinnitussõnaks kästi sisestada BEDART :O Einoh... missa kostad või kossa pistad... Mingid kahtlased jõud on ilmselt mängus.