See, et inimene on asjade ori sai mulle kohe selgeks kui kolimiseks träna kokku pakkisin. Imelikul kombel paljunesid need kohutava kiirusega pärast kapist välja võtmist, ehk siis kapis olles tundus, et ma olen üpris mõistlik tarbija, noh selline keskmist kasvu või midagi. Aaga ei. Kui ikka kolmas autotäis uue korteri poole vuras sain aru, et arutu tarbimine see on mu teine nimi.
Et süükoormat õgvendada olgu mainitud, et auto oli väga väike. Sihuke kaheukseline.
Kas teistel on ka see probleem, et nätsikuid, potsikuid, hilpe ja minu puhul ka raamatuid on koju kogunenud absurdne hulk, mille ÄRA tarbimiseks peaks kuskilt eluaega lisaks ostma? Millises koguses on üldse tavaline asju omada. Millal muutub asjade mõistlik soetamine ajujahiks uutele asjadele?
Küsimusi kui palju.
Vastuste saabumiseni istun oma kolakuhja otsas, nagu kratt muiste ja mõtlen, kust otsast peaks pihta hakkama.
Jaa... ilmselt on siin tegu muidu kappi peidetud asjade üleloomuliku võimega kolmekordistuda nii arvult kui ka mahult, kui neid kolimiseks ette hakatakse valmistama.
ReplyDeleteMinu jaoks on siiani müstika, kuidas mul kõik Tartu pisipesasse ära mahtus, kui nüüd mitu korda suuremal pinnal alatasa jalgu jääb. Rääkimata sellest, et kümnete kottide viisi si kraami prügimäele või taaskasutusse tassitud.
Tõenäoliselt annaks siit tuletada järjekordse Murphy seaduse, kui seda juba tuletatud pole.