44. laps

Kinnitusena, et ma ei loe ainult pubekaulmekaid vahelduseks ka muud. Ja seekordne soovitus on väga tõsise kirjanduse hulgast. Mingil kummalisel kombel saan ma vedada paralleeli Umberto Ecco "Roosi nimega", täpsemalt on seos mitmekihilisuses, millest üks on kriminaalne. Kusjuures see sarnane kiht ei ole mitte kõige olulisem, pigem dekooriks, millelegi olulisemale ja sügavamale. 44. lapse puhul on selleks hirm, painav kartus reetmise eest, millest ei pääse ka lapsed, kes koolis meeleheitlikult üritavad juubeldada iga "isakese" repliigi puhul, mis õpetajate huulilt pääsevad. Hirm, mis ei lase kedagi aidata ja, mis sunnib inimesi anonüümseks massiks, sest anonüümsus on ehk ainuke pääsetee, pidevate paljastuste jadas. Üpris detailsed kirjeldused sellest kuidas jäädakse Stalinistlikus kommunismi paradiisis masinavärgi rataste vahele ja seda ilma igasuguse pääsemislootuseta.

Pikale veninud sissejuhatus raamatule. Mis hoolimata painavast õhustikust on igati lugemist väärt. Mulle tundub, et see mahuks ehk kõige rohkem psühholoogilise romaani määratluse alla, sest inimloomuste kallal on usinasti skalpelli tarvitatud.

Ma pole ise selles ajas elanud seega väga kõvasti ehk suud pruukida ei julge aga...

ma siiski ei suuda seda uskuda, et hirm oli ainus, mis tolle ajastu inimestel oli. Mitte ühtegi tavarõõmu, isegi armumine on ajendatud hirmust ja alles siis kui lepitakse oma trööstitu ja tulevikuta saatusega, alles siis tekivad päristunded ja needki sihuksed arglikud. Lapsed peaksid ju mängima hoolimata riigikorrast. Ühesõnaga mu arvates elu koosneb miljonist triviaalsest pisiasjast, mis ei olegi oma rutiinis iseenesest halvad, vaid oma tüütuses pigem tuge ja turvalisust pakkuvad. Ma oleks tahtnud ehk näha vahelduse mõttes ka mingit muud emotsiooni peale trööstituse ja kõikepainava hirmu.

Aga lõpp viskas mulle Dexteri mingit osa, millist täpselt seda ma ei saa öelda, sest siis oleks ehk liiga ilmne, kuid jah verejanu ja vahendid selle rahuldamiseks on lähisugulastel nende kahe põhjal ühest allikast pärit.