December 13, 2010

Petmise kiituseks?


Kui suhe on toimiv siis see peaks ja on ka tavaliselt üpris petmise vaba. Ja ma ei räägi siinkohal mingitest maniakaalsetest olenditest, kel iga võimaluse peale kõrvalhüpe teha kõrvad liikuma hakkavad. Täiesti normaalses toimivast paarissuhtest.

Aga..... kui üks suhte osapool satub kogemata sellisesse avantüüri, kus tekib võimalus ja seda võimalust ka kasutatakse. Olgu või kergelt vintis peaga, kas ma võin sellest siis järeldada, et see suhe ikka üks õige suhe polnudki. Vähemalt mitte terves tükis, kuskil olid mõrad sees või lausa sõjavaremetes ja koosolek oli pigem harjumus... Võib-olla polnud osapooled teadvustanudki kui katki see värk on. Harjumuse jõud ju tugevate killast. Seega loogiliselt võttes oleks petmine teene teisele poolele? Asi lahku ja uuest otsast peale?

Või on see minu haige loogika ainult, mis väidab, et ainult katkisest suhtest tekivad kõrvalehüpped. Seega süü kui selline eksisteerib vaid teatud tasemeni. Ma pigem pooldaks tõde, saaks rahulikult edasi minna kui seda, et jään veel pikalt suhet plaasterdama. Ühel hetkel läheb ikka katki. Seega sulaselge ajaraisk.
Foto allikas: Internet

2 comments:

  1. Nõus. Ja pole see ühti, nagu sagli väidetakse, et meestel on jaht veres. Ei nad lähe kuhugi, kui suhe toimib. Sama kehtib ka naiste osas. Kui kaks inimest leiavad teineteises suure ühisosa, ei tekigi vajadust mujalt saada, ei purjus ega kaine peaga. Kui juba leitakse, siis järelikult suhe ongi juba katki.
    Aga pilt on sul hea. Nagu alati.

    ReplyDelete
  2. Sellest ju piisavalt tarku raamatuidki kirjutatud. Ja alati on põhjus 50/50. Kusjuures ma ei räägi ainult teoreetiliselt, vaid ikka ise läbi käidud rajast. Alati on vaja ikka endale ausalt otsa vaadata kui midagi sellist juhtub ükskõik kumma osapoolega. Kellegi süüdistamine on täiesti mõttetu, pigem on vaja teha järeldused ja vaadata, kas edasi minna koos või eraldi.

    ReplyDelete

 

Blogger templates | Backgroundfairy