Kui inimestelt ära võtta erinevused kaasa arvatud tunded jääb järgi painav maailm, kus näilist täiuslikku täiendab trafaretne viisakus, mis on nii kulunud, et ei tähendagi enam midagi.
Värvidest ilmajätmine tähendab halliks muutumist, kõik peab olema mass, mida reguleerib vääramatu seadustik. Lois Lowry on loonud painava maailma, kus just nii ongi hall, üksluine, peensusteni reglementeeritud aga see, eest valu ja vaevuste vaba. See, et negatiivsest vabanemise hind oli kõige hea kaotus ei paista selle maailma inimesi häirivat. Ehk siis vihata pole eriti kedagi, karta ka mitte, aga samas ka armastamine on liigne luksus, mille sõnagi pole enam olemas. Ja, et enam ei armastata on lihtne ka vabaneda soovimatutest indiviididest täiuslikkuseni lihvitud maailmas, kõik vanad ja väetid piltlikult üle parda. Et maailmas siiski oli kunagi valu, hirm, üksindus, päike ja värvid siis nende mäletamiseks on Andja ja tema õpilane Jonas, kelle silme läbi ühtlasi ka maailm avaldub. Nemad kahekesi kannavad kogu tunnetetaaka, millest ülejäänud on loobunud.
Tõsiselt painav maailm ja hea raamat, lõpp läheb kuidagi käest natuke ära, sest nagu ikka on vaja juurdunud ühiskonnakord murda aga selle paari viimase lehe pärast ei saa ju head asja raisku lasta.
No comments:
Post a Comment