Tõstame pjedestaalile selle, et inimene on hoolimata oma üpriski kõrgest töötaja vanusest (tinglikult 50+) ikka veel positiivselt meelestatud absurdsetest ja mõttetutest linnukese pärast tehtud koolitusüritustest. Kiidame seda ja toome eeskujuks kõigile teistele töötajatele, kelle jaoks on asja tuum ammuilma läbi hammustatud. Äkki tasub seda kiita, ehk näitabki see vitaalsust ja elurõõmu ja äkki ka areneda tahtmist, ehk on tööle pühendumine missioon, mis kõrgemast antud.

………

Aga, kas selle taga ei või olla lihtsalt see, et kõne all oleval indiviidil lihtsalt ei olegi muud jäänud. Pere on laiali, mees ehk surnud või lihtsalt lahku kasvand, lastel oma ja uus elu, kuhu esivanemaid lastakse hooti. Kogu elu sisuks ongi jäänud töö, sest muud valdkonnad on ammuilma selle ühe ja ainukese ohvriks toodud. Ohverdatud on sõbrad, sugulased ja viimased ohvriloomad hobid veel tilguvad verd. Selle taustal ongi optimismi ja tegutseda tahtmist ja innovaatilisust kerge segi ajada nurka surutud inimese viimase püüdega olla sotsiaalne olend ja olla millestki osa, olla keegi kellest miskitki sõltub olgu selleks või tasside arvu ühe kohaline suurenemine infopäeval.

Ühest küljest ma saan aru ülemuste soovi ja rõõmu sellist asja väärtustada, sest seda annab eeskujuks tuua ja maskeerida kui eeskujulikku töötajat, kes hoolimata närusest palgast ja igasugusest motivatsioonipaketist hoolimata on suutnud säilitada rõõmu tehtavast tööst.

.......
Aga teisalt pole ma päris kindel kuivõrd eetiline on ootus, et kõik töötajad peaksid ohverdama oma elu tööaltaril, et olla järjekordseks paraku tolmuseks tassiks infopäeva laual.