Danielle, Trussoni "Maised inglid"

Järjekordne vandenõuteooria, usuorganisatsioonide sepistuste ja müütide austajatele. Millal nad küll väsivad ja millal küll mina väsin neid lugemast. Tegelikult ootasin ma midagi hoopis muud kui Da Vinci koodi klooni, ikke pigem sinna ulme kanti midagi v kerget fantaasia sugemetega üllitist. Ma ei saanud seda mida tahtsin. Aga ajaviite kirjandusena on seeditav. Positiivsena mõjus see, et viidatud oli reaalselt eksisteerivatele autoritele, ehk see oli vaimse kaalu lisamiseks raamatule näiteks Masaru Emoto mainimine, kuid samas kui palju on neid inimesi, kes täpselt teavad, millega see konkreetne jaapanlane tegeleb. Ma pakuks, et mitte nii meeletult, seega.......

Algus kusjuures on paljulubavam aga lõpp läheb kuidagi triviaalseks ja natuke odava populaarsuse maiguliseks. Oleks võinud lugemata jätta ja selle asemel midagi kabedamat teha.

"Kolm paksu" Juri Oleša

Nii revolutsioonilist raamatut kohe annab otsida. Ma pole poliitikas väga tugev aga maailmavaateliselt viskaks nagu vasakpoolset kommunismi. Sõda kogu maailma kodanluse ehk siis paksude vastu, edasiantud utreeritult ja lastele söödaval kujul. Hoolimata eesti keeli väljalaske aastast (1966) on tegemist minu lapsepõlve raamatuga, mida sai maal ikka mitu ja mitu ringi loetud. Noh jah, paluks nüüd mitte üldisteda ja kaugeleulatuvaid järeldusi teha, kuid samas mine tea võib-olla mu vasakpoole kaldu hoiak on just sellistest asjadest tõuke saanud. Minu lapsepõlve kolme paksu raamat on ammu-ammu kadunud, kuid mulle sattus pihku selle raamatu venekeelne variant ja see tekitas minus tahtmise see uuesti pihku võtta. Ei kahetse, sest kui räme ideoloogia laviin kõrvale jätta ei ole ju tegemist üldse mitte paha raamatuga. Sünge küll aga hea võidab, kuidas siis teisiti, ehk see mulle põnnina imponeeriski ja minu üldine kasvukeskkond toetas toona veel klassivõitluse ideed. "Kõigi maade proletaarlased ühinega ja surm kapitalistidele"lipukirja kandev teos.

Ilus eksiil Eestis, João Lopes Marques

Ei hakka ühe kaupa võtma seega tuleb koondsissekanne "Minu ilus eksiil Eestis" ja "Minu väga ilus eksiil Eestis". Üpris sarnased raamatud või ei ole ka, ei mäleta, sest ma lugesin mõlemat korraga, lehekülg siit teine sealt meetodil. Oleks natuke teravamat oodanud, aga noh samas on autori seisukoht ka arusaadav kui tema siinmail ikka edasi elada tahab on natuke riskantne eestlaste eneseuhkusele soola peale raputada. Omadele antakse see ju veel andeks, aga sissetulnutele mitte iialgi. Samas mõningad tähelepanekud ju ikka olid, ja mõned ehk sellisedki, mis endal märkamata jäävad. Peavadki olema inimese märkamisvõime on kindlasti kakultuuritaustaga seotud ja seega on ju tore ja informatiivne kui keegi suvatseb eestlastest

kirjutada.

Midagi enda kohta saavad ju ikkagi öelda ennekõike teised. Mis vahet, mida aeglase võitu eestlased sisimas arvavad või teevad või tahavad kui väljapoole ei kostu silpigi. Muu maailm võtab meid ju ikkagi selle järgi kuidas me tundume, mitte selle järgi mis meil sibulakoorte sisse peidetud.

Tasub lugeda kui aega üleliia käes. Midagi juurde väga ei anna aga ega küljest ka ei võta.