"Surnumäng" Anne Frasier

Hoolimata järjest enam maad võtvast kevadest ja häälitsevatest külmavarestest põõsastel on vahel ikka kange himu millegi tumeda, koleda ja sünge järgi. Tahaks midagi, kus oleks põnevust laipu ja verd. Just, tahaks krimkasid lugeda. Aga ilmselgelt on seda natuke palju tahetud, sest kui vaadata viimasel ajal ilmunud raamatuid siis peale elulugude ja reisikirjade ei olegi miskit. Ma saan aru küll, et nõudlust on.....aga siiski, mina nõuaks mõnda kabedamat kriminulli. Tuhkagi,mina olen ainult mina ja massina arvesse ei lähe.
Pole siis ime, et ma olen sunnnitud, lausa väevõimuga lohistatud vanade krimkade manu. Noh ja tulemus on käes. Tükk aega pole ma midagi na õblukest (sisult) lugenud. Hädapärast ju käis ka, kui ei oleks mingeid veidraid lauseid. Mitte, et seksi puudutav veider oleks või mind punastama paneks, ei pane, kuid kui keset uurimist on parafraseerides ja utreerides lause "ma tahaks teda k..." ja siis läheb uurimine edasi siis tekib ilmselgelt kiire lühis. Inimlaps loeb kiiresti ja kui tönksti on seal mingi kontekstiga vaid juuksekarvaga (kui sedagi) ühenduses olev lause, siis korraks tekib kerge segadusemoment ja tuleb ikka kontrollida, et ega enda ajus mingid veidrad ja arsti vajavad lood lahti ole. Ühesõnaga. Kui te oma ajaga mitte midagi peale ei oska hakata võite ju lugeda ka, kuid ausalt on olemas märksa asisemaid teoseid.

Yukio Mishima "Kuldne tempel"

Üldjuhul on ilu midagi sellist mille poole püüelda või millega samastuda. Ilu võib olla ka hävingu põhjustajaks. Selliselt ilule läheneda oleks (muidugi on tegemist subjektiivse arvamusega üldistusest) üpris loogiline ja ei midagi uut siin päikese all.
Kuldne tempel kui ilu sümbol on pigem peategelase (noore munga) silmis tõke tema ja maailma vahel. Sisuliselt sool tema haavadel, sest kannatades oma minast teadlikuks saamisest alates alaväärsuse all ei ole ta sellist ilu väärt. Tempel oma olemusega rõhutab tema inetust, seega vabaks saamise ainus võimalus on see vaikiv etteheide hävitada.
Tegemist on tõestisündinud lool põhineva jutustusega. Seega kergdokumentaal vormis raamat, dokumentaalsed on vaid faktid, et oli munk, oli kuldne tempel ja oli selle hävitamise akt ehk munga süüdatud tulekahju ja nipet-näpet veel peale, see kuidas skisofreenikust munk maailma nägi ja tajus ja reageeris see on fiktsioon.
Ma olen kindel, et hävituslik alge, mis suunatud millegi hea, ilusa, toreda või hooliva vastu ei olegi nii harv nähtus. Ma usun, et seda leiaks kui otsida. Sest kui nüüd kristalselt aus olla siis on enesehaletsus täiesti nauditav ja kontekstis, kus keegi või miski seda naudingu alget, ehk nn alaväärtuslikkust hävitada püüab on selle ilusa, hea, hooliva,toreda jms hävitamine enesekaitse, et keegi kallihinnalise haletsuse kallale ei pääseks.

Muide tegemist on tõelise keelenaudinguga. Stiilinäide:

"Pole vist vaja öelda, et kogelemine püstitas ületamatu takistuse minu ja muu maailma vahele. Kõige raskem oli minu jaoks sõna esimene silp. Esimene silp oli nagu võti, mis avas ukse sise- ja välismaailma vahel, kuid minul ei õnnestunud seda ust avada. Kõik ülejäänud inimesed valitsesid oma häält suurepäraselt, uks nende sise- ja välismaailma vahel oli alati valla ja tuul käis sealt läbi, kuid minul see millegipärast ei õnnestunud. Küllap oli minu võti rooste läinud"