HOIATUS. Ainult raamatukoguhoidjatele ja raamatukoguga seotud inimestele.

4. novembril 2011 toimus Tallinna Keskraamatukogus sibulapäev. Ei see pole maitsetaimi või köögiviljakasvatust propageeriv üritus. Tegemist puhtal kujul raamatukogunduse kui eriala, kui minu eriala päevaga.

Ajendas mind kirjutama aga seal kõlanud Tuuli Klaasi ettekanne "Raamatukogu ja raamatukoguhoidja stereotüüpide meelevallas". Ettekande sisu polnud küll kuigivõrra seotud tegeliku teemapüstitusega, aga see selleks, ehk ongi hea, sest paistis, et teema teeninduskultuur Eesti raamatukogudes tabas hoidjaid märksa valusamalt. Eks tuleb tuhka pähe raputada ja öelda, et pole parata kõik meist ei ole sündinud klienditeenindajad. Ja lähtudes (rahva)raamatukoguhoidjate koguarvust aastal 2010 – 1603 –, ei olegi meid nii vähe ja seega tõenäosus, et mõni juhuslik ikka sekka satub päris suur. Jah, ilmselt on ka neid, kes ei peaks sellel alal töötama. Aga enamus on siiski ülitublid. Rabelevad oma pisipalkadega ja naeratavad klientidele. Päriselt. Noh, kui hr. Langi superidee teoks saab, siis me muidugi ei naerata enam. Mis sa tühjas ruumis ikka istud, nägu kõrvuni peas, aga see on ehk mõne hilisema postituse teema.

Igal juhul oleme me olemas, teenindame, naeratame, oleme sõbralikud, abivalmid, üldjuhul ka intelligentsed ja innovaatilised. Aga mide me ei kohe kindlasti ei ole – me ei ole uhked selle üle, kes me oleme. Me ei ole uhked selle üle, et oleme raamatukoguhoidjad. Kui ma veel noor ja roheline hoidja olin ja Viljandi Kultuuriakadeemias õppisin, küsis üks sõber, et kui sa nüüd diplomi kätte saad, kas siis pannakse sul juuksed krunni ja raamatutolm puistatakse sinna peale. Ei keeratud ja ei puistatud. Küll aga omandatud diplomiga tuli kaasa häbi mitte raamatukoguhoidjaks olemise pärast, pigem selle nimetuse pärast. Päästerõngaks sai infoteaduste sõna paberil. Ja hiljem ka, kui keegi küsis, millisel erialal kõrgharidus on omandatud, oli kiire vastus: ah infoteadustes. Pange nüüd käsi südamele ja öelge ausalt, kes poleks seda teinud. Tunnistan ausalt, et mina ka häbenen raamatukoguhoidja nimetust. Oli ikka märksa uhkem öelda, et olen juristi assistent kui et töötan raamatukogus. See, et ma hetkel olen ja olen ka varem olnud juhataja positsioonil, on see, mis minu puhul on mahendavaks asjaoluks. Juhataja ametinimetuses on paraku see rosin, mis paneb mu uhkust tundma, mitte sõna "raamatukogu".

Aga miks – sest raamatukoguhoidjaks olemine on tänapäeval vaat et võrdsustatud odava poeketi kassapidaja staatusega. Mitte et ma ei arvaks, et see töö pole midagi väärt. Müts maha nende naiste-meeste ees, kes päevast-päeva suudavad rutiinset, rasket ja täiesti tänamatut tööd teha. Aga see pole antud juhul teema. Tartu linnaraamatukogul on huvitav hierarhia kliendiga tegelejatest – on teenindajad, on raamatukogu ametnikud, on raamatukoguhoidjad. Ametnik kõlab märksa paremini kui hoidja, kuigi on staatuse poolest madalam.

Madal staatus on tänapäeva ühiskonnas korrelatsioonis teenitava raha hulgaga. Ehk mida rohkem sa teenid ja mida mõjukam sa oled, seda tähtsamaks seeneks saad end pidada. Samas on meil kõik hoovad käes, et muuta oma eksistents raamatukogus väärtuslikuks. Meie käes ja hallata on informatsioon. Tundub, et oleme midagi kahe silma vahele jätnud, nimelt selle, et kui me, kasvõi väevõimuga meedias ja kultuuriruumis pildile trügime (suured tänud, hr Lang, abi eest siinkohas), siis me olemegi väärtuslikud, sest meist räägitakse. Ja kui juba räägitakse, ju siis oleme olulised. Hetkeseisuga on raamatukogud hallid varjud. Kõik teavad, et nad on olemas, mõni ka külastab, kuid mingit mõjuvõimu nad ei oma.

Annan endale aru, et pildile saamine ja veel hullem, seal püsimine oleks paras vägitükk Heraklesegi. Aga usun, et see on võimalik. Paraku tuleb selleks tööd teha. Ja erialainimesena ma tean, et raamatukogutöö ei seisne tööajal tukkumises ja raamatute lugemises, mis tähendab seda, et me peame enda jõutagavarad koondama, et veel tublimad olla. Tulebki teha üritusi ja võimalikult mitmekesiseid, tulebki teha koostööd mis iganes institutsioonide ja ettevõtetega ja mis kõige tähtsam – tuleb olla lugejale asendamatu. Tuleb olla absoluutselt hädavajalik inimestele, kes tulevad meie juurde informatsiooni otsima. Tuleb leida see aeg, et tegeleda nende vajadustega. Aga selleks tuleb lahti saada kuvandist tühipalja teenindajana. Kuulu järgi olevat Taani raamatukogudes kasutusel taktika, kus hoidjad on pigem konsultandi rollis ja teevad tähtsamaid tööliigutusi kui seda on piiksutamine ning teenindajad on need, kelle õlul teeninduskonveier. Seni kuni kõrgharidusega targad naiste-meesterahvad rabelevad peamiselt samu liigutusi teha kui kassapidajad poes, seni on äärmiselt keeruline tõestada ühiskonnas, et meie loodav nn lisaväärtus on olulisem kui kassapidaja oma. Mis paraku tähendab ka kehvemat numbrit eelarve tabelites.
Miks kõlab mingi suvaline konsultant palju paremini kui
raamatukoguhoidja? Sest konsultant on Teadmised. Hoidja on sisuliselt valvur.
PR ja muu selline uhkem ning kõlavam kraam tuleks just panna teenima eesmärki, mis kaotaks pettekujutelma, nagu oleks raamatukoguhoidja krunniga tädi. Seostuda ei tohiks mitte poollagunenud raamatud, tolm ja vaikus, vaid teadmised. Me saame tegelikult ise ka väga palju ära teha mainekujunduse jaoks. Me saamegi olla need tegijad "tädid-onud".

Me peame pingutama, et saada pildile, muutuda oluliseks, sest eesmärk öelda uhkusega: "ma töötan raamatukogus" polegi nii väike, mille poole püüelda.