December 8, 2011

Unesnõidujad


Koos Margus Tamme Unesnõidujale antud Betti Alveri debüüdiauhinnaga anti mulle ka hulk eneseteadvust ja uhkust. Vähemalt mulle. Nimelt nägu särab nüüd intelligentsist ja rind kummub uhkusest, sest nüüd võin lõpuks kerge südamega tõdeda, et mina, raamatukoguhoidja loen väärtkirjandust.
Ok. iroonia irooniaks, aga väärt oli see lugemine küll. Asjale andis vürtsi raamatu nimekaimu olemasolu - oli vot selline alaformaadiline muinasjutu raamat kunagi.
Eluliste seikade vahel sünged, üldjuhul jubedad muinasjutud. Mingil imelikul moel tekitasid need kaks kummalist sünergiat.
Raamatust endast ei oskagi eriti miskit kosta, tegemist lühikeste kildudega. Kuid killumosaiik sai tervikliku näo pärast lõppu jõudmist, kui ma olin avastanud need nn illustratsioonid. Oi see oli alles tase. Sa vaatad (ilmselt ERMis aga ma võin ka eksida) tehtud fotosid rahvusrõivais mannekeenidest, kel silmades on loomalik või kui soovite tontlik-kooljalik valguslaik. Ja siis saad aru, et ükskõik kui õudsaks Tšuktši muinasjutte lapsena ka ei pidanud pole sellel mingit vahet, sest eestlaste omad on just sama õudsad. Ainult, et ise selle sees olles pole taibanud, et pole vahet, minevi-olevik-tänapäev kõik on kantud samast ainesest.

No comments:

Post a Comment

 

Blogger templates | Backgroundfairy