January 6, 2011

"Eesti Gootika Lauavestlused" Ervin Õunapuu


Esimesed 5 lehekülge ei saanud mitte tuhkagi aru. Kaootiline vehkelemine erinevate nn dokumentaalsete kildude vahel Martin Maria Kulli elust. See kaootilisus hakkas aga üpris pea mingit pildi kuju omandama kui edasi lugesin. Ma ilmselt loobusin lootmast, et see asi ühtse joana kulgeks ja selliselt raamat töötas küll. Asi tasus ennast ära ka, sest usuhullude hingeellu pole juba jupp aega ühtegi pilguheitu teinud. Raamatu vahendusel muidugi. Mida teie siis mõtlesite. Noh hulludega nagu paljude muude veidrustegagi on Industriaallumehelbekesel oma seis, lihtsalt ma aeg-ajalt toimin hullumagnetina ja kui hulle pole sobivad muud kerged psühhopaatia varjundid ka.

Usuhullud või õigem oleks nimetada fanaatilised usklikud on hullude eriliik, kes on aga eriti paeluvad. Põhimõtteliselt on minu meelest kadestamisväärne selline pühendumine millelegi, see, mis see täpsemalt on pole ju oluline. Ehk siis kui sa usud, kogu hingest usud (ükskõik siis mida puid, tähti, mannaputru pole vahet) siis on kergem igal juhul. Pidepunkt on olemas millele toetuda ja mingitest jamadest välja lohiseda. Iseasi, kas usufanaatilised inimesed üldse tavainimeste jamadesse sattuvad, aga kuhugi aeg-ajalt kindlasti. Teisalt tundub mulle selline jäägitu ustavus ohtlikuna, sest see toodab sallimatust. Ja sallimatu on konkreetne peategelane küll kindlasti.

Hea raamat on see kui see suudab su traditsioonilist mõttemalli väärata ja juhtida senitundmatusse, seega oli see hea raamat, et usk ja usu traditsioonid pole mulle võõrad aga ometi ometi...

Et laipade säilitamise topeltmoraal eksisteerib noh see oli üllatus.Või, mis nüüd üllatus aga lihtsalt ma pole mõelnud, et pühakute kehaosade säilitamine ju tegelikult on kellegi kehaosa eksponeerimine ja kummardamine. Jutt käib ikka pühadest reliikviatest, mis vahete-vahel on laibaosad.

No comments:

Post a Comment

 

Blogger templates | Backgroundfairy