April 4, 2011


Tänane hommik leidis mind käpakil laua alt, kesk juhtmepundart. Põhjuseks ei ole ülemäärane alkokogus või veidrad magamisharjumused. Puhtal kujul töine tegevus, õigemini töist tegevust tagav tegevus. Avalikud asutused on sellised imedemaad, kus töötaja mitte ainult ei pea missioonitundest (palganumbrist ei taha rääkida, natuke valus teema) tööliigutusi tegema, vaid peab vajadusel olema ka toru-, turva-, arvuti-, ja mingi kamaluu täis mehi veel. Sootunnused ei oma mingit tähtsust, ka mitte see, et tidriklapsel lühike seelik seljas, savi kui vaja haaran torutangid hammaste vahele ja sukeldun probleemi lahendama. Tänane probleem on sama vana kui internetiühendus avalikes majades. Arvuti, see kuradima sindrinahk näitab mulle disboot errorit. Pole midagi pärast paari krõbedamat sõna alustan operatsiooniga, vaheta arvuti välja, ehk surm surma vastu. Noh ja nii ongi, et torutangidega, muud mul pole - kokkuhoid ikkagi, üritan meeleheitlikult lahti pusida mingeid kruvikesi.

Kas tõesti on palju tahetud, et asutuses, kus kogu töö tegemise alus, algus ja ots, issanda valgus ja jumala õnnistus seisneb letiarvutite toimimes oleksid masinad, mis tegelikult ka töötaks. Ise küsin ise vastan, ilmselgelt on seda palju tahetud, ja seni kuni arvutite riigihankeid korraldatakse arvutite surnuaedades.


PS. Pildi allikas Internet


No comments:

Post a Comment

 

Blogger templates | Backgroundfairy