March 28, 2011

"Varjude ülistus" Tanizaki Junichiro


Lummav raamat varjudest, kuid mitte ainult. Tegemist on originaalis 1934 a ilmunud teosega, mis alguses mõjub kergelt targutavana, sest autor nutab taga möödunud aegu ja seda, kuidas vanasti ikka osati elada ja ilu hinnata, noh jäägu talle tema arvamus. Mõjus kohati nagu eesti esimese ärkamisaegse suurmehe targutused, kuidas muistsed eestlased olid vabad ja uhked ja nutt ja hala selle kaduvuse üle. Teine paralleel, mis mulle antud raamatu juures pähe kargas oli võrdlus Huxley "Hea uus ilmaga", mis nägi ilmavalgust samal ajal. Lineaarjoonel täiesti vastandsuunadesse kupatavad teosed, mille lähtepunkt on peaaegu samasugune ajaline keskkond. Ja ma ei tea, kas tegemist on siinkohal kultuuriliste või ainult indiviidi tasandilt lähtuvate erisustega. Aasialased muidugi, ehk ongi heas mõttes urgitsevamad. Detailid, nüansid ja nende omavaheline sünergia on märksa olulisemad seal kui siin. Sealsed inimesed oma ruumikitsuse ja isikliku ruumi vähesusega, ehk peavadki süüvima sissepoole, sest eralduda on vaja ja individuaalsuse rõhutamine ehk olulisemgi kui lääne kultuuriruumis. Ma ei tea, pole selle ala ekspert.
Raamat mõtisklusest, kus üks teema vaheldub teisega olles üksteisele loogiliseks jätkuks. Ei mingit actionit ei mingit tegevust, ega kõikehaaravat kirge. Ei ole mitte kui midagi, peale varjude ja nende ilu ülistuse. Kusjuures ilust rääkides, ei saa mitte mainimata jätta Lapini kujundust antud teosele. Vormi ja sisu kokkusobimise üks parimaid näiteid.

No comments:

Post a Comment

 

Blogger templates | Backgroundfairy