Kui ma olin pisike mutukas, siis ma vaatasin prillitoosi. Päriselt ka, aga et ma veetsin need tunnid ja tunnid koos vanaemaga seda tehes, siis ehk oli see viimane olulisem kui saade ise. Nüüd sattus mu pihku pealkirjas mainitet raamat ja on kohe sihuke sümpaatne trükis paljude piltide ja mälukildudega.
"...Sünniaega ei valita, inimene sünnib, elab ja sureb selles ajas, mis talle on antud. Elu on vaid sähvatus igavikus, kuid see on iga inimese jaoks ainus elu, kus kõik toimunu on kordumatu ja väärtuslik - ning see kordumatu ja väärtuslik kaob paraku tihti jäljetult, kui kaob inimene..." Iseenesest ei ole mõttes ju miskit uut aga ikka tuleb seda meeldetuletada, sest kuidagi raske on aega leida oma lähedastegi jaoks, kaugemal seisjatest rääkimata.
Raamat ei pretendeeri mingile tõsiajaloolisele käsitlusele, ega ülevaatlikusele kajastatud sündmustele. Tegemist ongi subjektiivsete kildudega inimeste elust ja selliselt südamlikud ja armsad.
No comments:
Post a Comment