Kõige puhtam julmus

Kui keegi on füüsiliselt agressiivne jäävad tema kangelastegudest järele jäljed. Kui keegi on on vaimne terrorist ei jää järele midagi, mida ohvril oleks ette näidata. Peale lõhutud minapildi, katkise hinge ja alaväärsuskomplekside, aga neid juba letti ei löö. Maailmas on palju inimesi, kes oma alaväärsust kompenseerivad rusikatega, kuid veel rohkem on neid, kes seda teevad sõnadega. On olemas vaimne terror ilma vägivaldse pooleta, kuid vägivaldset ilma vaimseta eksisteerida ei saa. Seega on õõvastav, kui palju on neid inimesi, kes puukidena toituvadki teiste inimeste vitaalsusest ja elujõust. Ohver ei ole süüdi ohvriks sattumisel, ohvri ainus süü on see, et tal on midagi, mida vaimne puuk endale tahab. See võib olla anne, elujõud, positiivsus, hoolivus, mis iganes vaimne vampirism. Ja ohver on ohver seni, kuni talt on veel midagi võtta, kusjuures see, kui ohver vastu paneb ja üritab kaitsta ennast on ainult kirsiks tordil. Liiga lihtne saak pole ju saak. Tühjaks saanud doonor heidetakse kõrvale ja otsitakse uus, kuid vana ka lõa otsast minema ei lasta, sest see võiks ju jalule tõusta siis pole kedagi süüdistada. Ohver on puugi jaoks alati süüdi, sest ennast vastutavaks pidada oleks liiga ränk ja seega mõeldamatu. Provotseerides inimest käituma vastavalt oma soovile, lükates teda toimima ebaratsionaalselt on võimalus vigadele osundada.

Ohvri poolt vaadatuna on see salaja hiiliv terror, kus aru ei pruugitagi saada, sest manipulaatorid on osavad tekitama süütunnet ja seega võib kannatanud pool pidada ennast kõige eest vastutavaks.

"...Mõjuvõimu kehtestamine ei ole kõrvaltvaatajale üldiselt näha. Viimane on pime isegi mõnede ilmsete märkide suhtes. Destabiliseerivatest vihjetest ei saa aru see, kes ei tunne tagamaid............

Kaitseseidundisse sunnitud ohver hakkab käituma viisil, mis teda ümbritsevaid ärritab. Ta muutub kas kiuslikuks, hädaldavaks või satub mingi kinnismõtte küüsi. Igaljuhul kaotab ta oma spontaansuse. Lähikondlased ei mõista seda ja neil kujuneb ohvrist negatiivne arvamus......"

Ja kui keegi tark üritab väita, et ohver on ohver seepärast, et ta soovibki seda siis mingu mõelgu uuesti. Ma ei taha ja ei hakka ka kellelegi soovima sellist kogemust, kui natuke empaatiat palun.

"...Ohver on sellisesse loomuvastasesse olukorda asetatud vastu oma tahtmist. Temas on esile toodud see masohistlik alge, mis on olemas igas indiviidis.......

.....Masohhistidest eristab pervertide ohvreid see, et kui viimastel õnnestub hiiglasliku pingutuse hinnaga lahku minna, tajuvad nad tohutut vabanemistunnet. Neid valdab kergendus, sest kannatus kui selline ei huvita neid. Kui nad on puhuti lasknud end perverssest mängust pikaks ajaks kaasa kiskuda, siis ainult seetõttu, et nad ise on täis elu, tahavad seda teistelegi edasi anda..."

Seega palun rohkem tähelepanelikkust oma lähedaste suhtes ja uskuge ja toetage neid.

Neil läheb seda vaja ja muidugi head naistepäeva.

PS. Raamat, mida on tsiteeritud ja millest ajendatuna see postitus tekkis on: "Moraalne ahistamine" Marie-France Hirigoyen