Pildi allikas: SIINNüüd see on siis käes, minu elu esimene koondamisteade. Kõigest 10 tööaastat läkski, enne kui ära tuli. Need 10 ei olnud küll paikselt veedetud aga see pole tähtis. Tähtis on see, et jõudsin ikka ära oodata, kas ma olen kurb, tegelikult ei ole, kas ma kahetsen raamatukogust ära tulemist, absoluutselt mitte. Tänu sealt ära tulemisele on kivinenud olek murenenud ja maailm lahti. Elu on nii huvitav praegu. Kõik on muutumises- viimase aastaga kooli lõpp, elukaaslasest lahku kolimine, uus kodu, uus töö ja nüüd jälle potentsiaalselt tulemas olev uus töö.
Ilmselt saan ma ennast distantseerida peamiselt seetõttu, et mul on tagala olemas, minu kallid esivanemad nimelt, kui poleks, ......, mul pole õrna ette kujutustki, mis ma siis teeks. Paanitseks ehk, aga praegu pole vajadust ega tahtmist, hoopis innukalt ootan midagi uut ja vahvat. Ja raudselt tuleb ka. Homme lähen oma elu kolmandale töövestlusele. Ma loodan, et saan, kuid kui keegi on minust parem siis mingu tal hästi. Mingil hetkel tuleb ka minu kord.
Ühe lausega siis, mitte midagi pole katki, kui üks uks sulgub avanevad kuskil uued.
Hoian Sulle pöialt ;)) Et Sul veaks, sest oled parim ;))
ReplyDelete