Tähelepanelik blogilugeja kindlasti on märganud minu aina süvenevat huvi aasia vastu. Seega ei mingit üllatust kui "Õhk riisiterade vahel: kaheksa aastat Jaapanis" minu kätte sattus. Ma pole suurem asi reisilugude lugeja, ignorant olen muu maailma suhtes, mis muud. Aga raamat oli mõnus, etteantud 7 päeva asemel suutsin selle alla kugistada 2 õhtuga, noh olgem ausad poolpildiraamatu peale just väga palju ei kulu. Kahju, et läbi sai. Oleks veel tahtnud. Mõnusalt kirjutet` Jaapani igapäevaelust ja kohanemisest sellega. Annan endale aru, et minusugune vist sinna ühiskonda ei sobiks, kardetavasti liiga lärmakas ja seega oleks õhk riisiterade vahel täidetud minu kisaga. Jaapanlaste õnneks ega ma vist sinna ei satu ka.
Mine tea, toodki neile natuke särtsu sisse :D
ReplyDeleteJa pealegi - inimene pidada kõigega harjuma, nii et asi sul natuke vaikust õppida ole.