October 8, 2011

Indigo või kristallikarva kaagid





Viimasel paaril aastal on mitmelt poolt kõrvu jõudnud termin indigolapsed, natuke hiljem lisandusid ka kristallilapsed, aga see selleks. Termin peaks kirjeldama põngermanne, kes puhaste hingedena ei oska muudmoodi ühiskonnas hakkama saada kui pätti tehes - halvasti käitudes jne. Vabandusena tuuakse see, et tema vaim või astraalkeha, või mõlemad korraga on maailma toimimisest nii haavu täis, et inimesed ei mõista neid, seega see on ainus viis kommunikeerumiseks. Ühesõnaga ilus ja ümmargune jutt sellest kuidas pättpõngerjad ei ole pätiks olemises süüdi vaid seda on ikkagi ühiskond, mis laastavalt mõjub. Ma saan aru, et eks ühiskonnal ongi siin oma sõna kaasa rääkida, kuid mulle tundub ka, et kogu nali seisneb antud juhul mitte niivõrd asja mõistmises vaid pigem pättpõngerjate õigustamises. Ehk vägisi nii, et ärme teeme ega ütleme neile miskit, vaesekesed on ühiskonna ja maailma ohvrid või midagi sellist. Märtritallekesed missugused. Ma kahtlustan, et püsimatud jõnglased on läbi aegade olemas olnud ja ka sellised, kes olemasoleva ühiskonna piire kompavad ja neist nii mõnelgi mürinal üle sõidavad. Ja ongi hea, et nad on sellised võivad päris kaugele jõuda, sest neil on tegutsemisjulgust. Juhul muidugi kui nad oma hulljulgusega end parematele jahimaadele, toonela taha ei kupata. Ma ei heidagi neile niivõrd midagi ette kui täiskasvanutele, kes ei üritagi piire seada vaid tekitavad põngerjatele märtri oreooli ümber ja seetõttu julgustavad neid veel kaugemale piiride avastamisretkele. Kurja täiskasvanuna olen ma kindel, et lapsed vajavad piire, seega oleks vastutustundetu kui täiskasvanud selle asemel, et neid seada lõhuvad viimased olemasolevad.

No comments:

Post a Comment

 

Blogger templates | Backgroundfairy