January 11, 2013

targad lapsed - rumalad kirjanikud ja kõrgkultuur

Seekordne kirjatükk on ajendatud tõelisest kultuurilisest elamusest. Töö tõttu ja muidu kirjanduslikust huvist ikka sirvin muude kõrval ka lasteraamatuid, mõne kabedama loen läbigi, seega enam-vähem ikka tean, mis kirjandust elu õitele avaldatakse ja mis teemad käsitlemist leiavad.

Seksi ja väljaheidete teema oligi lillede, ponide, kriminalistide ja vampiiride kõrval na unarusse jäänud. Õnneks on kirjanikuhärra Sauter sellegi valge laigu mõnuga täitnud kollase ja pruunikirjuks oma uues väidetavalt lasteraamatus (kaanel oli nii kirjas) „Wanradt-Koelli katekismus ehk targa lapse rumal raamat”. Tark laps sellist jama ei võtakski kätte, seega sihtgrupp enam kui udune.

 Mingis eas lastele meeldivad rumalused, puuksu- ja pepunaljad on selgelt tegijad, mida üksteisele räägitakse ja siis naeru kihistatakse. Mida vingemaid välja mõtled, seda rohkem itsitamist. Arusaadav ja misseals´ikka, kahtlustan, et kõneall oleva teose eesmärk originaalis ehk ongi kihistamisraamatuks olla, või nagu raamatu ametlik tutvustus ütleb...

 "Raamat arutlebki selle üle, kas rumalusi tohib rääkida ja kuidas on rumalusi sobilik rääkida. Jõutakse järeldusele, et kui kedagi ei solvata ega kurvastata, võib rääkida kõigest. " Jah rääkida võibki kõigest, ja ehk peabki, kuid jääks äkki sündsuse piiridesse? Kunsti ja sealhulgas kirjanike töö on piire nihutada. Samas ma pole kindel, kas see ütlus lastekirjanduse puhul alati paika peab. Suure kunsti nime all rääkida rõvedusi, minna labaseks... no ma ei tea.

Et siinse kirjatüki lugejat mitte kauem enam teadmatuses hoida ja anda lugejale teada, kui parafraseerida klassikuid, et mis seal raamatus kõike ette tuleb, siis ette tulevad oma vanemate kubemekarvu pügavad lapsed, metafoorilised viited anaalseksile, nokupuu, kakatordid, karvased pepud jne. jne. Pimeduses kobamise vähendamiseks olgu üks tibatillukene katkend ka, loodetavasti autor ei pahanda...

"Mängi oma nokuga." 
"Aga kas noku tahab minuga mängida?" 
Tahtis küll. Noku hüppas püsti, oli rõõmus ja tahtis mängida
/../
"Aga isa," küsis Jaan, "minu noku rohkem ei jaksa. Kas sa annaksid mulle mängimiseks oma noku?"

Järgmine piiride avardamine ilmselt kutsub lapse vanemate voodielus osa saama. Nojah, seksuaalkultuur ju osa kultuurist. Ja et raamatut ehib kulka märk, siis ilmselt tegemist elitaarse osaga kultuurimaastikust, mida Lang igati heaks kiidab ning soojalt soovitada julgeb. Kui iroonia ja sarkasm korraks kõrvale jätta, siis paneb mind tõeliselt pead murdma asjaolu, milliste ainete mõju all antud üllitis kirjutet`ja hiljem trükki antud, lisaks veel lastele mõeldud määratlus kaanele pandud? Tahaks teada küll, oskaks ehk eemale hoida. Samas mine tea,
Aga äkki peaks just manustama? Ehk on hoopis minul väärastunud arusaamad seksuaalsusest ja ongi ok, kui lapsed pidevalt asja teevad oma vanemate suguelundite juurde?

Aga äkki .... vaataks asja hoopis teisest küljest – kuidas peaks reageerima seksuaalse ahistamisega kokkupuutunud laps, ja neid lapsi on selgelt rohkem kui mina ja ülejäänud targad ja tublid ja tugevad täiskasvanud tunnistada tahame. Kas ahistatud laps peaks saama sellisest raamatust signaali, et see, mis temaga juhtus ongi normaalne? Et see ongi õige elu ja ise loll, kui asja nautida ei oska? Ja hoidku jumal selle eest, kui kuhugi kaebama minna – ei saa ju, pole alust, see ongi elu, selline ongi normaalne täiskasvanu ja lapse suhe. Ausalt, õudne hakkab.

No comments:

Post a Comment

 

Blogger templates | Backgroundfairy