Pilt pärit SIIT

Moejuttu ka. See, et infoga paarkümmend aastat hiljaks jään, tühja sellest. Tegelikult tuleb juttu raamatust „Moemaja” – Maimu Bergi sulest. Ilmumisest saati ootasin, et teos mu käpakeste vahele satuks, mulle lihtsalt meeldib asjade, ka. moe ajalugu, ehk rõhk viimasel. Ootused olid laes, sest veel on mu ajukäärudes mälestus Liia Merino „Läbi raskuste ilu poole”, mis oli tõeliselt nauditav lugemine. Lisaks mälestused lapsepõlvejuttudest, soengutest ja sukkadest, kuulduna siis ema või tema sõbrannade suust.

Ühesõnaga nostalgialaks + isiklik huvi. 

Kõne all olev raamat oli hästi kirjutatud, ladus – seda kindlasti – ja muidugi moemaja telgitaguseid valgustav. Moemaja ja ennekõike Silueti toimetus, mis toona oli nõukogude naise glamuuritipp, polnudki nii klants ja särav, raamatu jutu järgi pigem tolmune ja mandunud, üksikute eredate kildudega. Autori sõnutsi: 

"Siluett oli tervet epohhi loov nähtus nõukogudeaegses kummalises elus, mida ikka enam unustatakse või mida vanem põlvkond ei meenuta mitte enam niivõrd kannatuste ja alanduste ajana kui romantilise nostalgiaga, mis paljut ilustab ja kurja, vaesuse, räpasuse, ahastuse tagaplaanile tõrjub. Ja ometi see kõik oli, ning vaevalt leidub peret, kelle vana maja pööningusopis, aidanurgas, vanaema linnakorteri raamatukapi alumisel riiulil ei leiduks ajakirja Siluett, mida vaadates noorele inimesele kangastub mingi kummaline igaveseks kadunud aeg, armas oma naiivsuses, staatilisuses ja vaesuses, alatiseks seisatanud mannekeenide avalate, tütarlapselike naeratustega – selliseid ei näe tänapäeva moeajakirjade lehekülgedel enam üldse – ning lõputute joonistatud inimeste rividena, kellele võib juurde mõelda terve elukaare, saatuse, mineviku ja tuleviku." 

tekst pärit siit

Mina paraku sellist pilti ei suutnud leida, pigem oli raamat negatiivsest alatoonist kantud, kus alavääristati neid võimalusi ja asju, mis siis olid. Samas tema võimalused Siluetis töötajana olid ehk törtsuke teised kui naistel tänavalt, ometigi ju elati ja lepiti olukorraga, ilma olulise analüüsita, et mis, miks ja kuidas. Eks paljud asjad saavad ajas teise värvi ja näo, nii ka hinnatakse tänaseks ümber see, et seisti sabas mingi gaasrätiku pärast, natuke naljakas ka, et pähe möksiti mida iganes, alates leivaplögast ja õllest ning lõpetades tont teab millega lahjendatud mööblilakiga. Aeg oli sellised ja mis sellest ikka taga nutta või seetõttu kibestuda. Paraku raamat mõjub natuke kibedalt. Seda ennekõike seetõttu, et raamatut lugedes ei loe sa Maimu Bergi mina-mälestusi, vaid Maimu Bergi vahendatud Betti Parklai mälestusi, kellesse autor ilmselgelt suhtub üleolekuga ja halvustavalt. Huvitav võte, kuid tulemus selline, nagu oleks rüübanud suure sõõmu põdrasamblateed.