Prügikastinaine

On raamatuid, millest kirjutamiseks peavad need kõigepealt tükk-tükk aega ajusopis laagerduma. Inge Ojala "Prügikastinaine" on just selline. Iseenesest ju tegemist lihtsakoelise muinasjutuga, mis ehk mingile olulisele kirjanduslikkusele võib-olla ei pretendeeri. Ärge valesti aru saage, lugemiseks on jutt ladus ja kiiresti saab läbi. Ehk tingitud see osaliselt sellest, et pole tegemist ka parameetritelt teab mis kaaluka teosega. Mis aga mind selle raamatu juures painama jäi, oli selle sisu. Inge Ojala, kes oma tegevusega asub keset sotsiaalsete probleemide ühte valupunkti, on ennegi valusatel teemadel kirjutanud. Kui allkirjutanu kätte on varasemalt sattunud lapsi puudutavad teosed, siis seekord on tegelased lapseeast ikka pikal-pikalt väljas. 65-aastane kristlane, kes matnud oma naise, elab ja askeldab oma korraliku kodaniku elu, sehkendab aias, käib kirikus – nagu ikka. Üksildane vähe ju on, aga ega suvalist naist ka jälle ei taha. Et loodus tühja kohta ei salli ja elu ikka lahendamist vajavaid ülesandeid teele saadab, satub Juhani aeda asotsiaalne naissoost olevus. Ja satub kõige kiuste mitu korda ja mitu korda tuleb Juhanil teda aidata, kuigi ehk väga ei tahakski, aga kristlane ja hea inimene kuskil Juhani põues sunnivad liigutama. 

Poole raamatu pealt umbes sellest hetkest, kui Natali on kaineks saanud ja sellisena ka pikemalt püsinud, muutub naine subjektist täisvereliseks tegelaseks. Kogu lugu on lootusest, elu paranemisest, uuest elust ja usust ka. Ilma usuta (olgu siis jumal või see, et suudetakse hulleimast välja ronida) ei olegi võimalik elada, eriti siis, kui lahendamist vajavaid probleeme on rohkem kui üks ja need kõik ikka kaalukamat sorti. Ilus muinasjutt on, ma ei tea, kas ja kuipalju ses tõde, kuid äkki on.